Kas tõesti olen ma shamaan, mõtlesin, kui pakkisin sel päikeseküllasel päeval kompsu, et hüljata mõnus Berliozi uulits ja suunduda Katalooniasse. Seekordne lahkumine oli hoopis teise tundega – võrreldes paari nädala taguse lahkumisega tollest neetud Kopenhaageni Sheratonist...

    Tol korral olin pidanud hotelliarve lõpuks ikkagi ise maksma. Need neetud hagijad, selle olin siis lõpuks välja uurinud, polnud mingid sakslased, nimedele vaatamata, need olid puhtaverelised idasakslased, mingid petised, hagijad. Olin neid ja nende raha kümme päeva oodanud, pettus puha. Ja mida teha germaaniumiga? See Hamleti linn oli ka juba lootusetult tüüdanud, pealegi mitte mingeid litse. Ostsin kolmekümne marga eest Hamburgi pileti. Teel jõin kogu aeg ja lugesin Foucault'd. Terve elu oli mind vallanud kahtlus, et inimene, kes loeb üksindust ja seksuaalsust, pole mingi ärimees, avasin Aufklärungi. Mis on moodne aeg? Ja nüüd oligi selgunud, et mu kahtlus oli aluseline. Moodsa inimese eelduseks on ülesaamine omasüülisest alaealisusest. Kodaniku kohustus maksta makse ei olene sellest, kui huvitavalt on ta võimeline arutlema maksusüsteemi eeliste ja puuduste üle. Mis makse ma nüüd veel maksan! Hamburgi, seal löön viimase raha läbi ja siis tulgu või uputus. Olulisemaks uurimisest, mis eristab modernset a e g a premodernsest või postmodernsest, arvas Foucault taipamist, kuidas modernne mõtlemine on avastanud iseend jagelemises kontramodernse mõtlemisega. Näiteks mõnes vähearenenud riigis pole isegi korralikke lõbumaju. Raamatu unustasin bussi, siirdusin Püha Pauluse tänavale. Lehmalaudast leidsin ka litsid, värske hein sahises sõimes. Kes tegi esimesena sellise filmitriki, et näitas filmi tagurpidi? Aeg oleks justkui pöördunud? Mahakukkunud vaas – kurbuse arhetüüp (kes poleks proovinud hiljem kilde kokku sobitada ja enne äraviskamist hoidnud neid hea liimi ostmise mõttega kuskil sahvrikapis) – lendab selles filmis rõõmu arhetüübina kildudest uuesti lauale kokku. Ühes pornokinos lasi neeger mulle filmi just niipidi. See osutus olema arhetüüpseim arhetüüp, sest süzees ei toimunud mingit muutust, ei teinud mina vahet, kumbapidi see maailm parajasti liikus, veel õhtu eel istusin rentsli veerele kerjuste seltsi. Üks seletas mulle mooniõie nuttu. Habemenoaga tuli lõigata väiksed sälgud, hiljem pühkida moonipisarad marliga, see kuivatada värskes õhus päikese käes – kogu lugu meeldis mulle niivõrd, kuivõrd meenutas ühte Manni novelli mehest, kes tekitas vigastusi, et kogeda ülimat rõõmu, andmise rõõmu, hiljem kannatanut ravides. Edasi läks sõnavara liiga keeruliseks, mäletan veel, et keegi küsis, mitu kuubikut sulle. Ärkasin päev hiljem, viimase viie marga eest parandasin pea ära kannu õllega. Nagu selgus, polnud see kõik aidanud midagi, ikkagi ei teadnud ma, mida teha germaaniumiga. Asusin tagasiteele. Jalgsi koperdades jõudsin Berliini maantee algusesse, tõstsin käe. Üks kena neiu võttis mu peale. Ta ütles, et on väsinud. Püüdsin olla seltskondlik, selgitasin talle, et kui naisele meeldib pakkuda oma keha paljudele eri partneritele (omasoolistele või vastassoolistele), on see tema õigus. Siis ta ütleski, et tal oli kord üks sõber, kellel oli ka huvitavaid mõtteid. Mina ütlesin, et hoolimata sellest tuleks ka Eestis prostitutsioon legaliseerida, kuna keegi ei saagi tegelikult pakkuda oma keha, ütlesin: "Ei ole ju sugugi modernne mõttemall, mille kohaselt mina olen mina ja minul on ühte ja teist, muuhulgas on minul ka üks keha. Justkui siis tänu sellele, et mina olen, saavadki minul parasiteerida näiteks täid, seened, geenid, mitokondrid ja miks mitte ka looted. Ei," arvasin ma, "seadusandja ei pea tähelepanu pöörama mitte immateriaalse vaimu püüdlustele saavutada kontroll sellele vaimule hallata antud keha üle, vaid ta peab hoolt kandma, et selle keha subjektsus ei saaks piiratud."
    Ta ei nõustunud minuga. Ta ütles: "Mul on küll vahel olnud intuitsioone, et minu keha on mu hinge sissepääs siinpoolsusesse..."
    "Just," haarasin tal sõnast, "kuid mina kardan elada riigis, kus seadusandja lähtubki oma töös spiritualistlikest kogemustest." Ja siis ründasin teda otse, uim lõi uuesti pähe, tekkis kahtlus, et mind üles korjanud neiu on puhtavereline feminist:
    "Kas prostitutsiooniseadus peab sätestama kasutatavate kondoomide kvaliteedinõuded?"
   "Kui minu teha oleks, ei lubaks ma ülepea siin neid lehmalautadega santpaulisid – reeperbaane, see on naise üle irvitamine..."
   "Aga mida te teeksite, kui saaksite teada, et teie tütar on lits?"
    "Oleksin väga õnnetu. Et seda ei saaks juhtuda, tulekski prostitutsioon keelata."
    "Aga mida sa teeksid, kui saaksid teada – küsimus lausa nõudis sinatamist –, et sinu poeg on haigestunud AIDSi, kuna lõbumajas, mida ta külastas, kasutati Nõukogude preservatiive?"
   "Nõukogude preservatiivid... mis need on?"
    "Noh näed nüüd, kui vaadata üldiselt, siis on ju paradoksaalne peaaegu kõik!"
    "Jah," imestas tema.
    "Muidugi, seda ütles juba Immanuel Kant."
   "Reaalselt," üllatus ta veelgi enam ning jätkas siis: "tead, minu sõber on ka väga paradoksaalne. Praegu ta elab Pariisis, ükskord ammu sõitis ta ühe suve eel New Yorki, seal leidis ta, jaa-jaa, elu on veider, hamburgerimasina."
    "Hamburgerimasina?"
    "Jaa, just, see oli vist seal Harlemi linnaosas, mingi vana juut oli pannud üles masina, lased dollari sisse, aga ta ütles, mu sõber tähendab, et ta oli seda masinat kunagi varem näinud, sestap ongi ta nüüd kuningas."
    "Sinu sõber on kuningas?"
    "Jaa, jaa, Prantsusmaa kuningas."
    "Kas Prantsusmaal on kuningas?"
    "Jaa, mu sõber on."
    Naine tõstis vasaku jala roolile vastu oma üska, viskas käe üle põlve aknast välja, kallutas pea toetuma õlale, sirutas parema jala vastu gaasipedaali välja. Soe päike hakkas loojudes hüplema, jõnksadi-jõnksadi betoonplaatidest Ida-Saksamaa teed võtnud Volkswagen hääldas nüüd plaadivahesid nii: "põnt-põnta-põnt".
    "Me ei ole tülis, ma ei vihka teda üldse, aga, aga, tema elab nüüd Pariisis, mina Hamburgis..."
    "Ta oli siis, tähendab," püüdsin veenda hiigelkiirusel oma sõpra meenutavat neidu – tema põsel olin märganud sillerdamas pisarat –, et ma tema mõtteile kaasa elan, "ta oli siis varem ka näinud hamburgerimasinat?"
    "Jah," ta loovutas rooli, lükkas käeseljaga pisara põselt, "siis nimetati seda giljotiiniks." Ta lükkas pöidla roolirattast uuesti läbi, minu süda regi põnta-põnt-põnta, ütlesin valjusti "ohh", ja siis kohe kiiresti juurde, justkui imestuse – imestuse, mitte hirmu! – selgituseks: "Kas varem oli see siis giljotiin?"
    "Jaa-jaa, tshahh ja kõik, see on see töötus-töötus-töötus."
    Päikesest pool neeldus puuladvus.
    "Aga ta ei püüdnudki midagi teha, elasime seal Pariisis nagu rotid urus, ja siis tuli tal see uus huvitav uid – leida Ameerikas õnne!"
    Naine langetas mõlemad jalad ja – ime küll – leidis piduri, saksa naise kahe kange käega roolides lausus veel:
    "Kõik meie raha jäi sinna, Ameerikasse, kus on hamburgerimasin." Auto peatus.
    "Kohvi?"
    "Ei, ma vist ei hooli."
    "Mitte kohvi, teed?"
    "Ma, ma, mu büdzett on nii, noh..."
    "Tule! Ma ostan sulle ka!"
    Ta haaras mul varrukast. Killadi-kõlladi tegi maanteekohviku uks, kaks kohvi auras peagi laual, ta küsis:
    "Sa ei lähe Pariisi?"
    "Pole nagu see suund, ma lähen itta, Poolasse ja…"
    "Oot, on sul kirjutaja, võta, pane kirja…"
    "Mis rue see oligi?"
    "Anna, kirjutan sulle ise, kui satud Pariisi, mine talle külla, astu läbi, ta on ka selline huvitav inimene. Tervita, ütle, et Marie palus, ära ütle, et palus, aah! Ütle lihtsalt, et nägid Marie'd."
    Hommikul jõllitasin, silmad pungis, Oderit. Piiripunkrini jäi paarkümmend meetrit, läti- ja poolakeelne autoostujõmin käis luust ja lihast läbi, läksin üle tee oksendama. Tulin tagasi, vahtisin veel veidi Oderit, läksin uuesti üle tee, seekord ei oksendanud, aga oma koti haarasin kaasa. Keegi puertoriikolane võttis mu peale. Ülejärgmisel päeval olin Pariisis.
    Et oli pühapäevane päev, sain ma Louvre'isse ilma piletita sisse. Juhuslikult valisin Sully saali ja sattusin Vana-Egiptusesse. Möödusin kiirustades – ma olin püüelnud ju pigem renessansi poole, aga mis saali Michelangelo nüüd jäigi? – ja hooletult neist vanema riigi aegseist Ra-laevadest, kus miniseelikuis mehed-naised mingis nõdrameelses idüll-olekus ritvadega vett tõukasid ja teised kalu välja tirisid, veel olid seal mingid agrokultuurlased sõnnidega. Ja siis korraga, see oli, 1750 avant J. C. kaheksakümmend sentimeetrit kõrge pea ja selle all kiri: Le Roi Sesostris III. Nii pika peaga meest polnud ma kunagi varem näinud, ta oli nagu punaarmeelane, kui Buratino, kui katoliku preester, kui inglise dzhentelmen, kelle kõvakübar on tehtud täpselt peakuju järgi. See pole muidugi mingi võrdlus, nii kõrget kaabut pole veel keegi kandnud, selle pea oli, nagu ütlesin, ligi meeter pikk, ja see polnud ka mingi juhus, sest järgmine kuju oli: Le Roi Sethi II vers 70 avant J. C. ja sellel oli veel kõrgem pea, ning siis tulid kassid inimese peaga, neile oli lisatud hämar selgitus, et sfinksid kujutasid jumalaid, kuid see ei tundunud nende peade järel enam veenev (miks ei öeldud siis, et pead kujutavad jumalaid?), pealegi tulid ka kohe istuvad mustad kassnaised, vasakus käes mingi asi. Seitse vurrukarva, seitse kriipsu kaelusel. Iseloomulik ninakolmnurk. Miinus 1400, pea ümber päike. Järgnesid veel erilisemad olevused, väidetavalt lõvipeaga jumalused. Siis sai pealikuks Ramses II, XIX dünastia, miinus 1250, ja paavianid. Kohe paavianinimeste järel oli poole meetri kõrgune püramiid – koduseks, privaatseks kasutamiseks! Ja siis kosmosesüstikut meenutav sarkofaag seitsme linnu ja muude tabavate kirjamärkidega. Aga mingitest härgadest polnud siin enam jälgegi ega ka miinus 2060 tehtud laevamudelitest, ei, kõik see idüllistu murdus Thutmosis III peas, ja vaadake veel, milline on Amenophis IV kõrv! Ja üldse näoilmed. Kust tuli see kullipeaga mees, miks pandi balsameeritud kujudele pähe mask?
    Pärast istusin kuninglikus söögisaalis ja vaatasin Rubensi asju. Hea kunstnik. Rubensi naised on hoopis maalähedasemad, meenutavad eesti talunaisi ja samuti komi naisi. Eestlaste põlgus oma pärisolemise vastu ürgemadena on nii määratu, et isegi pornograafiakunstist impordivad nad neid peenikesi pikakoivalisi. See on puhas egiptuse mõju. Egiptuse taevas oli naisjumalus, tema jalad ulatusid maailma servast taevani. Kreeklastel toimusid jumalate jagelemised kuskil üsna lähedal, aga egiptlased vajasid endi viimiseks sinnapoole erilisi laevu ja täpseid arvutusi päikese osas, selleks rehkenduseks kasutasid nad püramiide. Kristlaste taevasse ulatusid naise jalad kuidagi vahendatult püha vaimu läbi, sestap polnud nende pikkus absoluutarvudes nii väga oluline. Pealegi toimus neil logoi spermatikoi liikumine pigem ülalt alla, egiptlastel aga sai järjest olulisemaks liikumine alt üles. Veel selle sajandi Loren ja Monroe olid üsna komi-permi tõugu, värvusfotograafia iseärasused, plakatikunsti areng ja lakkamatu vajadus midagi müüa tõid tänavapilti tagasi puhtegiptuse tüübi, põhimõju oli selles Juri Gagarinil, kes elustas muinasegiptuse sonimise võimalusest jõuda erilise sarkofaagi abil taevasnaise üska. Lahkusin söögisaalist.
    Koos neegriga ronisime üle metallkonstruktsioonist allmaailma väravas ja suhinal viis rong mind Pariisi äärelinna, siin tuli palju neegreid maa alt välja, siin oli kommunist linnapeaks. Mõningase ekslemise peale leidsin Berliozi tänava üles. Jõudsin just õigel hetkel. Tee ääres seisis üks vanemat tõugu prantslaste õhuauto. See on selline, mis seisab muidu kõhuga peaaegu vastu maad, aga kui käima panna, siis võtab end õhku täis ja tõuseb üles. Just selline seisiski seal Pariisi äärelinnas, oli end juba üsna täis tõmmanud, mootor töötas, aga rattaid tal all ei olnudki, neid asendasid valged telliskivid, suitsutorust suitsu välja ei tulnud. Uduse automasina seest kostus summutatud möginat, järelekuulamisel tundus see mingi saksakeelse laulukese moodi. Rebisin ukse lahti ja seal sees ta oligi, viskipudel käes. Küsisin kohe, et ega teie ei ole Marie sõber, ta toibus sellepeale kärmelt, pani mootori seisma ja ronis välja. Tuigerdas piki tasast aiateed majast mööda ja selle taga oli väike pugerik. Pugesime sisse, ühetoaline onn oli üsna õdus, mingeid raamatuvirnu ääreni täis. Küsisin kohe, et miks vaaraodel nii pikad pead olid.
    "Ah, see pole veel midagi," ütles tema, "nende elevantidel olid jalad nagu sääsel, püramiide muide pole võimalik ehitada, need toodi viiskümmend kuus tuhat aastat tagasi Kesk-Aafrikast nondel samadel elevantidel, eriline puu andis egiptuse preestrite käsutusse viienda jõu ehk anti-gravitatsioonijõu, spetsiaalsetes templites aretatigi välja sääskelevant, pidevalt antikülgetõmbes liikuv elukas sai nii võtta tunduvalt pikemad sammud, pealegi avanes ülevalt hea vaade püramiidide otsimiseks. Püramiidid ise on aga..." Siinkohal ta vakatas, ving paistis olevat peast hajunud, ta küsis selginenult:
    "Kust sa Marie'd tunned?"
Ütlesin, et kohtusime juhuslikult teel. Ta langes põlvili ja hakkas nutma. Hiljem selgitas ta mulle, et kogu elu on teda vaevanud küsimus, mida tegi ta valesti, mida oleks Marie talt tegelikult oodanud ja nii edasi.
    Ta oli kuningas. Ta tegeles uurimistööga. Ta näitas mulle ühte fotot. See oli hästi segane, seal oli nagu üks kivi, mis ähmaselt meenutas mahakukkunud inimese pead. Nii talle ütlesingi. Tema aga hakkas naerma, ütles, see pole mingi kivi, see on üle kilomeetri kõrge ja asub Marsil, "Mariner" pildistas seda möödasõidul. Uhkelt lausus ta:
    "Kogu maailma teadlased, kõik riigid, kõik valitsused tegelevad praegu ainult sellega, et püüavad ära arvata, kelle monument see on ja kuidas see sattus Marsile. Mitte keegi pole veel saladust avastanud, vaid mina tean, aastad lakkamatut visa tööd on kandnud vilja."
    Paar päeva hiljem sõime verandal mingit kala, maitsesime veini, Marie sõber oli juba kainenenud, niisiis küsisin:
    "Aga miks sa siis ennast ära tappa tahtsid?"
    "Ah," ütles tema, "ma tean küll suuri asju, kuid ühte ma ei taipa, ma ei mõista, mida Marie minult tegelikult ootas."
    See oli tõesti kurb. Pärast viis ta mu sinnapoole Seine'i ja näitas üht kohvikut. Siin see juhtuski. Ühel päeval sisenes üks hallis kampsunis mees, kes ei joonud mitte tilkagi. Ta oli alles esimest päeva Pariisis, et oli palav, tellis ta klaasi vett. Aga ta ei osanud prantsuse keelt veel eriti hästi. Niisiis mõistis kelner teda vääriti ja serveeris talle hoopis terve klaasi sulaselget viina. Aga enne kui kelner oma klaasiga jõudis tulla, olid hallis kampsunis mehe kõrvale – see kampsun oli tema fetis, ta ei võtnud seda ka kuumadel päevadel seljast – istunud kaks mustas ülikonnas härrasmeest, nimelt ärimeest, ühel neist oli kaasas fetis – traadivaba telefon. Need mehed oleksid eelistanud küll omaette lauda, sest neil oli väga tähtis äriasi ajada, kuid midagi polnud teha, kõigis ülejäänud laudades istus juba keegi, haruldane juhus muidugi, nad aga ei võinud minna ka mõnda vastas- või kõrvalrestorani, sest just siin olid neil mõlemal äriasjad alati õnnestunud. Teha polnud enam palju. Kiiresti jõuti kokkuleppele. Mehed vahetasid pabereid, eriti kiire oli sellel mehel, kes istus hallis kampsunis mehe vastas, sest just tema lootis oma partneri arvel suurt kasu saada, tema oli ka juba lehele alla kirjutanud. Tema partner aga, kes ei aimanud midagi halba, oli ka ärevil, sest oli valearvestuse küüsis. Tema alluvuses oli palju toredaid pereisasid, kes kõik kasvatasid kodus kasse. Ta oli just haaranud sulepea, kuid juba oli ka hallikampsunimehele tema vesi serveeritud, mis oli tegelikult viin. Juhuslikult heitis ta pilgu enda kõrval istuva ärimehe paberitesse ja kummutas harjunult klaasi ainsa sõõmuga, ärimehe sulepea tõusis just samal hetkel, kui hallikampsunimehe silmad pahupidi läksid ja ta paberid – ärimees lootis siit miljonit – täis oksendas. Ebamääraselt ärritunud ärimees äigas küünarnukiga, hallikampsunimees kukkus ümber koos tooliga ja purustas oma kolba vastu amfora serva. Ärimees, kelle alluvad kasvatasid kasse, loobus nüüd täisoksendatud paberitele alla kirjutamast, ja kuni otsiti uued paberid, just see ajavahe oli piisav, ta nägi läbi alttõmbaja närvilisuse lõksu läbi, tõusis pahuralt püsti, võttis oma fetisi, keeldus ärist ja lahkus. Seeläbi säilitas üle saja mõnusa pereisa oma töökoha, nende perekonnad ei lagunenud ja nad kasvatavad ikka endistviisi kasse. Amfora serva vastu pea purustanud mehele ei heitnud kumbki ärimees pilku. Vaid mina vaatasin teda. Ja ma tundsin ta muidugi kohe ära, see oli sama mees, keda pildistas kosmoselaev "Mariner" Marsist möödudes ja juba samal päeval edastati foto temast Maale. Ja kas pole see õige, kas polnud ta kangelane, kas polnud ta rüütel!" hüüdis Marie sõber kuningas erutunult. Me ei sisenenud sellesse kohvikusse, me ostsime kohvi araablaste turult. Sealt sai ka linnutiibu. Mahalangenud linnutiibu.
    Ta lubas ka minu lüüa rüütliks, kui ma teen mõne kangelasteo või lahendan mõne saladuse. Istusime verandal, ta oli just jututanud mulle egiptuse initsiatsiooniriitustest ja sellest, kuidas avastati viies jõud, kui ma ootamatult küsisin, et kuidas sai ta kuningaks.
    "Aa! See juhtus New Yorgis. Seal oli hamburgeriautomaat, kuid see läks rikki. See tuli umbes vöö kõrgusel tumedast _ahtist välja, hamburger nimelt. Selline must lint käis ringi ja seda mööda ta tuli, kui korraga kostus alt raginat, kõht oh hirmus tühi, olin oma olulisima dollari just pilusse laskund. Niisiis kummardusingi. Kuid kummardudes jäid minu silmad liiga alla, ma ei näinud tumeda sahti sisse ega saanud aru, kuhu on küll minu hamburger jäänud. Seetõttu kallutasin pead, see oli küll üsna raske, kuid ju andsid pidemed nii palju järele, et ma suutsin pead pöörata seni, kuni nägin otse sahti sisse. Ja seal ta oligi – läikiv tera. See oli hamburgeritaldriku hõbepapist serv, pilvelõhkujalt eksinud päikesekiir helkis selt vastu. Ja siis hakkas ta uuesti langema. Mulle jäi veel viimane viiv. Mida ootas minult maailm? Kuid ma taipasin, et seda ei jõua ma enam mõelda, tera langeks liiga kiiresti, mida ootas minult Prantsusmaa? Kuid ma taipasin, et seda ei jõua ma enam mõelda, tera langeks liiga kiiresti, mida ootas minult Marie? See oli minu viimane mõte, kõige väiksem, mida suutsin mõelda, haljas tera langes sahinal, ja ma mõtlesin, ma mõtlesin, ma mõtlesin ja ma mõtlesin, ja tera langes järjest aeglasemalt, veel aeglasemalt, aeglasemalt veelgi, siis hakkas minu ümber kõik keerlema, veerlema, mina aga mõtlesin vaid, mida ootas minult Marie, kui ka tera langeks lõpmatu aeglusega, ikkagi ei jõuaks ma seda lõpuni valmis mõelda, mõtlesin, rulludes ebamäärase kujuga valgusterade kastis, kui korraga läigatas langev tera otse mu silme ees ja samal hetkel kuulsin kauget, väga kauget häält: no mida sa ometi passid! Pöördusin küsija poole, pimestav valgus tagus silmad kinni, pilgutuste vahelt ilmus vaatevälja keegi neeger, siis killuke taevast, tohutud tumedad klaastahukad, pelutavalt helkides, siis pöörasin pead, minu ees seisis mingi monstroosne masin, siis vaatasin alla, papitükil vedeles mingi kakk. Olin korraga kerjuspoiss New Yorgis, kuid olin kuningas, kellele on antud juurde aega, et ta suudaks ometi lõpuni mõelda, mida ootas temalt Marie, kuni kord uuesti langeb tera. Sest päevast muutus minu elus kõik, teadsin nüüd, milleks oli mulle antud aeg, ega killustanud seda enam mõttetule rahmeldamisele, vaid andusin otsingutele. Üht-teist olen leidnud, aga ülimat tõde mitte."

    Järgmisel päeval andis ta mulle kätte niidiotsa uue saladuse lahendamiseks (küsimuse all oli minu varjatud olemus) – niit viis vähetuntud Kataloonia kloostrisse, kuid taipasin kohe, et asjasse oli segatud ka üks hantide riitus.