Poèmes (bilingues)

Traduits de l’estonien par Antoine Chalvin
 

Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?
 
Kas tõde see on, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?

La liberté, est-ce pouvoir tout faire ?
Ou n’être plus soumis à la nécessité ?

Le vrai, est-ce donc ce que chacun sait ?
Ou ce qui restera à jamais inviolé ?


__________

Mis on inimene? 
                              Kas ingli vari? 
Või igatsushüüd hingeühtsuse poole? 

Igaüks meist on pill, 
läbi mille võrratuid viise 
vilistab Jumala tuul: 
                                hoia. 
Küll siis hoitakse sind.

Qu’est-ce qu’un être humain ?
                                                  L’ombre d’un ange ?
Ou un cri aspirant à l’unité des âmes ?

Chacun de nous est une flûte
où des mélodies merveilleuses
sont jouées par le vent de Dieu :
                                                   aime.
Et tu seras aimé.

__________

Salapära on silmapiir.

Udune, iidne, nüüdne ja uudne,
tunane, tänane sulavad; tunne, et
randmesse sigineb rammu.

Sina, kerge kui sekundiseier,
hoogne nooruke koer
nimega Vaist, Zeitgeist,
nuusid läbi kõik numbrid,
tuhandet võimalust tuhnid –
enne kui mina, minutiosuti,
otsustan astuda sammu.

Tundmatuna ja nähtamatuna
liikvel on Tund, tulvil und.

Ma ei tea, kas ta vabadust taban,
aga ammukütt olen ammu.

Le mystère est l’horizon.

Le brumeux, le lointain, le présent, le nouveau,
jadis et aujourd’hui se fondent ; sentiment que
dans mon poignet se prépare une force.

Toi, léger comme l’aiguille des secondes,
jeune chien fougueux
nommé Instinct, Zeitgeist,
tu flaires tous les chiffres,
tu fouilles dans la foule des possibilités –
avant que moi, l’aiguille des minutes,
je m’avise enfin d’avancer.

Inconnue, invisible,
progresse l’Heure envahie de sommeil.

Je ne sais pas si j’atteindrai sa liberté,
mais j’ai armé depuis longtemps mon arbalète. 


__________
 

Nüüd on ta tulnud; see, mida Sina nimetad sügis.
Õhk tulvil klaaspaleesid, kuulmatu klirin.
Must toonekurg seisab mu toas.
Lehvik vahendab teispoolsust, hing liigub sisse ja välja.
Möödub õhtuid, tervitamata.
Ma ei tõsta raamatust peadki.
Ei ole nii puhast mett, mis maitseks kui Sina,
nii puhtaid mõtteid. 

Mu laubal koguneb kiri,
mõõga märk.

Aeglane, selge ja kuldne, käskiv unede hääl.
Seda ma tunnen, ei näe.
Küll näeb must läbi
sügis. 

Tühjadest klaaspaleedest
must toonekurg tõuseb lendu.
Tiivad, avatud raamatu lehed, lehviku liikumine,
hingeõhk, vaikne klirin.
Ei ole nii puhast mett, nii puhtaid mõtteid kui Sina. 
Sa tead, see maailm ei kesta rohkem kui silmapilk
igavest rahu.

Il est là maintenant, celui que Tu nommes automne.
Air plein de palais de verre, tintement inaudible.
Une cigogne noire se tient dans ma chambre.
Un éventail fait le lien avec l’au-delà, l’âme entre et sort.
Des soirs passent sans me saluer.
Je ne lève pas les yeux de mon livre.
Nul miel n’est aussi pur, aussi goûteux que Toi,
nulle pensée n’est aussi pure.

Sur mon front s’agglomère une marque,
la trace d’une épée.

Voix impérieuse des rêves, lente, claire et dorée.
Je la sens, ne la vois pas.
Mais l’automne, lui, voit
à travers moi.

Depuis les palais de verre déserts
la cigogne noire prend son envol.
Ailes, pages d’un livre ouvert, mouvement d’éventail, souffle, tintement léger.
Nul miel aussi pur, nulle pensée aussi pure que Toi.
Tu le sais, ce monde ne durera pas plus qu’un bref instant
de repos éternel.


__________

Meel sulgub endasse
kui melanhoolne ülik,
kes saabund saadikuna,
nüüd on põgenik.

Päev nüristab
ja nüpeldab ja nülib
nii nagu juhtub,
toores sõgedik.

Öö päralt, 
öö päralt 
on fööniksitöö.

L’esprit se replie sur lui-même
tel un seigneur mélancolique
arrivé en ambassadeur
mais reparti en fugitif.

Le jour nous exténue,
nous brime et nous opprime
au gré de son humeur,
ce brutal abruti.

C’est dans la nuit,
dans la nuit
qu’œuvre le phénix.


__________

Raha, kui teda on,
on vaid raha.

Kui teda ei ole, siis on ta
katus pea kohal,
kolle ja koldes tuli,
sütel särisev liha
ja peekris pärlendav vein. 
Kauged rannad ja kõik
kujutlematu; 
pitsitav puudus ja sellest 
sündiv imepeen pits. 

Vaatle seda ja mõtle,
enne kui vahetad rahaks,
enne kui hääletu hüppega 
läheneb lõikuskuu lõpp:
teil pole, sest te ei palu.

L’argent, quand il y en a,
n’est que de l’argent.

Mais quand il n’y en a pas, il est
un toit sur la tête,
un foyer où frémit un feu,
de la viande grillant sur les braises
et du vin scintillant dans un gobelet.
Les rivages lointains et tout
l’inimaginable ;
absence oppressante donnant naissance
à une très délicate dentelle.

Observe cela et réfléchis
avant de le changer en argent,
avant que d’un bond silencieux
se rapproche la fin du mois d’août :
si vous n’avez pas, c’est que vous ne demandez pas.


__________

Su lepiskloomanahas kiskjahing
ei leia rahu. 
                      Miski, mida sööd,
ei maitse. Miski pole tõeline.

Päev leige läilus. 
                      Aga see-eest ööd!

All kiiruluu su ajukäärudes
                      mis koopamaalingud, 
mis kirivööd kui kuningnastikud, 
mis hirmsad tapatööd,
                      mis armsad maastikud!

See muster unedes
ei unune, ei kordu ega võrdu –
võlutõeline 
                      ürgprügimägi
kirgas, imeväeline.

Ton âme de fauve dans ton corps d’herbivore
ne trouve pas la paix.
                              Rien de ce que tu manges
n’est à ton goût. Rien n’est véritable.

Le jour : tiédeur écœurante.
                              Mais les nuits, oh les nuits !

Sous tes pariétaux, dans les replis de ton cerveau,
                              quelles peintures rupestres !
quelles ceintures ornées telles des couleuvres royales !
quels terrifiants carnages !
                              quels riants paysages !

Ce motif dans les rêves
ne s’oublie ni ne revient, il reste sans égal –
dépotoir primordial
                              magiquement réel
brillant et prodigieux.


__________

Küll peegel peeglit tunneb.
Ja luule on sama hull.
Kiirgliblikas maiustamas
käib sõnade sõnnikul.

Iga elulible
on universumi süda

Les miroirs se reconnaissent entre eux.
Et la poésie est tout aussi folle.
Un petit papillon se régale
sur le fumier des mots.

Chaque particule de vie
est le cœur de l’univers.

__________

Püsi karekristall.

Ära lase end lihvida
kroonijuveeliks.

Ärgu su pärast
alaku ükski sõda.

Reste cristal rugueux.

Ne te laisse pas polir
en joyau pour couronne.

Et qu’à cause de toi 
nulle guerre ne commence.

__________

Hallollus ja tumeaine
heitlevad vaikides. Seal
korraga välgatab kiir
Ochami habemenoal!

Ära kiirusta, Hamlet.

On üksainuke tee,
kus ei väärata kulg –
keeruline kui teokarp,
kerge kui udusulg.

Matière grise et matière noire
s’affrontent en silence. Là-bas
un rayon soudain fait briller
la lame du rasoir d’Ockham !

Ne sois pas si pressé, Hamlet.

Il n’y a qu’un seul chemin
sur lequel nul ne dévie –
sinueux comme une coquille,
léger comme une plume de duvet.

__________

Ära karda ja ära muretse
enese pärast.

Keda kohtad kõikides peeglites,
tuleb ja läheb.

Su keha on kookon. Seal suigub,
kiigub maailma hing.

Kui ta lahti lööb tiivad, 
                                   hooga
lähenevad kõik tähed:

vahet ei ole, 
                        on lõpmatus,
sirge sillerdav ring.

Meel ärkab vaikuse särast.

Sois sans peur ni souci
pour toi-même.

La personne que tu croises dans tous les miroirs
arrive et puis s’en va.

Ton corps est un cocon. Où sommeille
et oscille l’âme du monde.

Quand elle ouvre ses ailes,
                                          avec élan
toutes les étoiles se rapprochent :

aucune différence,
                             c’est l’infini,
cercle droit qui miroite.

L’esprit s’éveille de l’éclat du silence.